Koluvere Loss
KIK RAK


Buxhoevedenid Koluveres.


Raamatu lühitutvustus


Tellimine
email:
koluvereraamat@koluvere.com
hind:
650.00 krooni
41.54€
postikulu Eesti Vabariigi piires
75.00 krooni
a/a 221045537922
OÜ Argonfeld

Hinnad sisaldavad käibemaksu.
Avaleht

Avaleht


Koluvere loss on saanud uue värvilahenduse.



Perioodil 03.juuni 2009 kuni 31 mai 2012 viidi Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastamisel läbi projekt „Jahi, maitse ja lõõgastuselamus Koluvere Piiskopilinnuse restoranis ja puhkekompleksis“ OÜs Argonfeld. Projekt sai tuge EASi Turismitoodete arendamise väikeprojektide toetamise meetmest.





Meie uus koduleht asub aadressile http://koluvereloss.com/


View Larger MapKoluvere piiskopilinnuses on valminud restoran ja saunakompleks.

Koluvere piiskopilinnuses on valminud restoran ja saunakompleks.

Pakume õhtusöökideks grupimenüüsid 14-60 inimesele. Seda pakuvad Ööbiku gastronoomiatalu kokad (menüü).

Rikkaliku joogivaliku eest kannab hoolt Rottermanni veinituba (joogikaart).

Ruumid sobivad ka koolituste, seminaride, sünnipäevade jms. pidamiseks.

Koostöös piirkondlike jahiseltsidega on võimalik tellida pakette ulukitejahiks.


A new restaurant and a sauna are now ready for visitors in Koluvere castle.
We offer dinner group menus for 14-60 people by Ööbiku gastronomy farm chefs (list).

Drinks are chosen by Rottermanni wine room sommelier (list).

Seminars, birthdays, weddings etc. can be held in Koluvere castle.

In cooperation with local hunting associations, hunting trips can be arranged


Kontakt: info@koluvere.com
en de ru fi es

Vaata Lääne Elu 28.juuli 2012 ilmunud artiklit Koluvere loss on jälle luksuslik











SAATEKS.

Kolovere loss ei olegi nii tundmatu suurus nagu seda eestikeelse kirjanduse järgi peaks arvama. Viimase saja aasta jooksul on kirjutet selle üle mitmes, isegi inglise ja prantsuse, keeles. Kui pealeselle alles 1930. a. sügisel ilmus ka saksa keeles dr. Ilse Reicke von Hülsen'i „Der Weg nach Lohde" uuendet väljaanne „Leichtsinn, Lüge, Leidenschaft", siis võib küll väita, et nõudmine lossi kujutava kirjanduse järgi ei ole veel jõudnud lõpule.

Kuid suuremalt osalt on need teosed siiski ühekülgsed ja piirduvad peamiselt lossist alguse saand Kullamaa kirikus oleva saladusliku haua lugude selgitamisega. Lossi sõjalist tähtsust hindas vaid meie manalasse varisend kirjanik E. Bornhöhe-Brunberg, tähendades „Vürst Gabriel'is", et see oli tol ajal väga kindel. Selle kultuurilist külge kirjeldas A. v. Bodisco Venemaa jaoks ilmund saksakeelses kuukirjas. Säilind andmeil sisaldavad selle ajaloolise esemega ühendet lood otsatult enam üksikasju kui neid seni on käsitet.

Käesoleva töö üldsihiks on lossi igakülgselt valgustada. Eriti katsutakse jõuda selgusele selle asutamise aja ja asutaja isiku üle niipalju kui seda võimaldavad kättesaadavad materjaalid. See ala on seni jäänd täiesti tumedaks, mis küsimuse käsitlemisel sünnitas mõndki segadust ja tegi õigete jälgede leidmisele rohkesti raskusi.

Üksikasjaliselt on Kolovere lossil eeskätt ajalooline tähtsus. 1932. a. alates võib ka selle kohta tähendada Napoleoni kuulsa lause teisendiga, et sealt meie peale vaatavad seitse sajandit, ja seega on lossi kestvus eesti rahva ajaloolise mineviku tegelik tunnistaja. Selle kaudu kõneleb möödund aeg, et niikaua kui loss kuulus maakaitse vahendite sekka, ei jätnud Läänemaal ükski otsustava tähendusega sündmus Kolo-veret riivamata, ja ka eraomandusena oli sel ikkagi teatud tõmbejõud.

Dr. Ilse Reicke kooli juhatajaga lossi sillal.

Lossi iseärasuseks tuleb pidada, et see on meie maal ainus seni säilind keskaja elamu. Nüüd asub selles riigi hoolekandekool. Ka sel nähtusel on oma põhjused. Esimeseks võib küll nimetada seda, et alul ei olnud see määrat sugugi sunnilossiks, vaid oli ehitet ainult enda-kaitseks, millest piiskoppide ajal väljus isegi teatud kultuuri vaim, kuigi tollele ajale vastavas rüüs. Teiseks oli loss sajandeid eraomandus, mis hävimise puhul omaniku hoolel jälle korda seati, isegi pärast 1905. a. põletamist, mis küll alles aastakümnete eest uuendet lossist jät-tis järele ainult müürid.

Ühtlasi on Kolovere loss ka moodne õppe-vahend. Algkoolide õppekavade 1928. aasta väljaande seletuskirjad nõuavad õigusega, et juba koduloo käsitlemisel peab õpetaja ise tund-ma kooli ümbrust sellest küljest, et kõiki vana aja mälestusi tuua välja, ja ajaloos, käsi-telles orduaega, võetakse lähtekohaks ajaloo-lised mälestusmärgid ja antakse pilte losside elust, mille keskuseks jäävad loss ja selle ülesanded. Seda kõike võib seal näha, kuigi uuendet, nüüdisaja nõudeid rahuldaval kujul.

Sellest olenemata kü1astetakse lossi sageli. Vaatlemisel esitetakse tihti küsimusi, millele pole kerge vastata. Seks on vaja igakülgseid ja kontrollit andmeid.. Kuid parem on, kui külastaja nendega tutvub juba ennemalt, sest alles siis võib ta süveneda lossi minevikku ja hinnata õiglaselt olevikku.

Seniste külastajate seas tuleb eriti mainida alul nimetet kirjanikku, kes 17. aprillil 1929. a. lossis viibis. Oma romaani uuendet väljaande tutvustamislehe veergudel jutustab ta sellest muuseas järgmist: „Loengud kutsusid mind Eestisse, Tallinna. Seal kõneldi mõndki minu kümne aasta eest ilmund romaanist. Sündmuse koht ei olnud ka liig kaugel. Kuid kuidas saada sinna? Kõik targad raputasid ainult pead. Saaniga sõita olevat võimatu, kuna aastaaeg selleks liig hiline, ja autoga ei saavat ma ka edasi, sest teed olevat põhjatud. Pealegi kuulsin seejuures nii kõrget sõiduhinda, et see oleks neel-nud kogu mu loengute tasu. Polnud parata, pidin juba peaaegu oma kavatsusest loobuma.

Viimse loengu lõpul aga ilmus minu juure keegi valgejuukseline ja sinisilmaline härra, kes end esitas Kolovere lossi elanikuna. Tutvumise tulipunktiks oli peagi küsimus, kas ma ka sinna tulen. Ta oli vägagi nõus mind ühes võtma ja nimelt järgmise päeva õhtuse rongiga, kuid ma pidavat seal ööbima. Seiklus meelitas mind tuhande tumedalt läikiva silmaga, ja ma olin nõus. üks lahke Tallinna daam tuli minuga kaasa. Nii sõitsimegi kolmekesi mulle seni tundmatusse kaugusse.

Risti jaamas ronisime rongilt maha ja istusime meie saatjat ootavasse vankrisse. Tee lookles läbi metsade ja lagendike, mida aga kättejõudva videviku pärast ei võind hästi silmitseda. Seevastu otsisin selges taevas mõnd tuttavat tähekuju, kuid asjata, sest põhjamaa taevas on ikkagi teissugusem kui minu kodumaal. Viimaks nägin kaugelt paistvat tuld. „See on Kolovere loss," öeldi mulle. Süda hakkas valjemini tuksuma. Oli ka tõesti haruldane saatus ilmselt sattuda sinna, kus aastakümne eest mõttes ja vaimus nii kaua elatud! „Samuti nagu Teie sõitis 'kord ka printsess Augusta Kolovere lossi," ütles meie saatja, mõlgutades seega mineviku mälestusi. Leppisin esialgu ka sel-lega, kuna tegelikult lootsin midagi muud näha ja kuulda.

Umbes poole tunni pärast lähenesime los-sile. Esiti sõitsime läbi eelkindlustuse taolisest hoonest, üle kivisilla ja siis peatusime tumedail kõlalise võlvistiku läbistamise järele neljanurgelises kõrgelt piirat hämaras lossi õues. Jälle vilksatas tuli, ja meie saatja abikaasa, kelle seltsis astusime trepist üles, võttis meid lahkesti vastu. Peagi olime soojas söögitoas kaet laua juures, mil sumises ka siinpool tarvitetav samo-var, õhtusöögi kestes jutusteti meile Siberist, kus meie kostitajad olid kauemat aega eland ja tegutsend. Ööbimiseks olid meile asemed val-mistet pereisa töötoas. Selle laual oli ka minu romaan, mille esilehele oli tähendet kõik, mida selle omanik minust teadis. Ainult üks väike küünal valgustas veel hilisel öötunnil Kolovere lossi. Siiski uurisime enne magamaheitmist parki ja öhe viivat ust. Mu kaaslane pani ka voodi ette toolile ühe raske asja, revolvri. Eestimaa öine tuul aga ulus lossi vanade müüride ümber samuti nagu sel ajaloolisel ööl, mida ma oma raamatus kirjeldasin.

Järgmisel hommikul säras vana, tüse loss päikese valguses. Nüüd selgus, et see oli muudet eesti hoolekandekooliks, ja ühtlasi selgus ka, et meie saatja oli selle juhataja. Tema asjatund-likul juhtimisel vaatlesime ruume ja ühes suu-remas toas terviteti meid pasunate mänguga. Kaitsevärvi riietuses õpilased seisid sirgelt ja mängisid üht Brahmsi ungari viisi. Unustamatu hetk! Kuid veel unustamatumaks osutus nähtus, kui astusime printsessi surituppa. See oli tegelikult lossi läänepoolses küljes ja suure ak-naga, otse nii nagu ma seda ennemalt kirjel-dasin. „Luuletaja selgelt-nägevus?" küsis kooli-juhataja, ja mina olin sellega nõus.

Loss, milles noor saksa printsess oma elu lõpetas ja eesti hoolekandekooli õpilased Brahm-si lugu mängisid, oli juba kaugel ja hõljus vaid kustumatult mälestuses, kui see romaani trüki uuendamise näol kolmandat korda minu elus nõudis jäädvustamist, kuna üks noor kirjastus tahtis raamatut uuesti välja anda. Et ma kord juba vaimus Kolovere teel olin, siis aastakümne järele seal tegelikult viibisin, andsin ma ka see-kord oma nõusoleku, kuna võisin selles oma rah-vale jutustada kergemeelsuse, vale ja kirekurbadest tagajärgedest."Jutustagu siis järgnevad lehed ka meie rah-vale lossi saatusest, alates selle alguspäivilt kuni käesoleva ajani. Seejuures pean oma meeldi-vaks kohuseks avaldada kõigile kogumistöö edendajaile südamlikku tänu, eriti härra dr. Paul Johansen'i1e lahke vastutuleku ja asjaliku nõuande eest.

Kolovere loss : enne ja nüüd : 700-aastase kestuse puhul / Georg Vehm ; [kaas: A. Rosmann]